Vaimude jaam
Raamat räägib Eesti koolides antavast haridusest, mida on sellega tulevikus peale hakkata, miks meil seda üldse vaja on, miks me üldse õppime, kelle jaoks me õppime ning paljudele teistele sarnastele küsimustele.
Raamatu peategelaseks oli presidendi tütar, kellel sai villand sellest, et teda eelistati tema nime pärast. Ta vedas oma sõpradega kihla ning ta pidi seda tegema. Ta kolis oma vanatädi juurde, kuhugi väiksesse Eesti küllasse. Algul elas ta rahulikku elu, kuid lõpuks ta sai aru, et sellise haridusega, mida siin koolides õpitakse ei jõua tulevikus noored eriti kaugele ning ta hakkas vastu mässama. Sidus ennast koolis treppide külge, tegi haridusministeeriumi ees mässu, mille käigus üks endine õpetaja pani haridusministeeriumi põlema jne. Ta viis kõik nii kaugele, et lõpuks hakati teda kuulama ning mõisteti, et see ei ole loll jutt, mida ta räägib.
Ma ei ole ka ise Eestis antava hariduse poolt, sest ma leian et rohkem oleks vaja praktilisi oskusi, kui teooriat. Aga kui võrrelda Eesti riigi hariduse taset teiste Euroopa riikidega siis see on tegelikult päris hea ning seal ei ole millegi üle vinguda. Aga ma usun, et parandada on alati midagi.
Mulle väga meeldis autori kirjastiil ja ma loodan näha ja lugeda varsti ka mõnda ta uut raamatut. Ning ma pean mainima, et raamat on kirjutatud sellisest teemast, millest väga raamatuid ei ole, kui üldse on. Nii, et väga hea teema valik.
Apollo tutvustus:
Elo-Maria Rootsi noorsooromaanis pöörab presidendi teismeline tütar pahupidi mitte ainult ühe väikese maakooli ja alevi elu, vaid lammutab kogu haridussüsteemi alustugesid. Pealekasvavad põlvkonnad omandavad „varjatud õppekava” raames irratsionaalsuse põhikursuse, mis sunnib neid kahtlema iseendas, täiskasvanutes, „süsteemis” või kõiges korraga. Haarava tegevustikuga lugu keskendub haridussüsteemile kui vaimude jaamale, kus pole teada, kas rong ülepea tulebki, kuid kus ametnikud müüvad endiselt pileteid eikuhugi.
Raamatu peategelaseks oli presidendi tütar, kellel sai villand sellest, et teda eelistati tema nime pärast. Ta vedas oma sõpradega kihla ning ta pidi seda tegema. Ta kolis oma vanatädi juurde, kuhugi väiksesse Eesti küllasse. Algul elas ta rahulikku elu, kuid lõpuks ta sai aru, et sellise haridusega, mida siin koolides õpitakse ei jõua tulevikus noored eriti kaugele ning ta hakkas vastu mässama. Sidus ennast koolis treppide külge, tegi haridusministeeriumi ees mässu, mille käigus üks endine õpetaja pani haridusministeeriumi põlema jne. Ta viis kõik nii kaugele, et lõpuks hakati teda kuulama ning mõisteti, et see ei ole loll jutt, mida ta räägib.
Ma ei ole ka ise Eestis antava hariduse poolt, sest ma leian et rohkem oleks vaja praktilisi oskusi, kui teooriat. Aga kui võrrelda Eesti riigi hariduse taset teiste Euroopa riikidega siis see on tegelikult päris hea ning seal ei ole millegi üle vinguda. Aga ma usun, et parandada on alati midagi.
Mulle väga meeldis autori kirjastiil ja ma loodan näha ja lugeda varsti ka mõnda ta uut raamatut. Ning ma pean mainima, et raamat on kirjutatud sellisest teemast, millest väga raamatuid ei ole, kui üldse on. Nii, et väga hea teema valik.
Apollo tutvustus:
Elo-Maria Rootsi noorsooromaanis pöörab presidendi teismeline tütar pahupidi mitte ainult ühe väikese maakooli ja alevi elu, vaid lammutab kogu haridussüsteemi alustugesid. Pealekasvavad põlvkonnad omandavad „varjatud õppekava” raames irratsionaalsuse põhikursuse, mis sunnib neid kahtlema iseendas, täiskasvanutes, „süsteemis” või kõiges korraga. Haarava tegevustikuga lugu keskendub haridussüsteemile kui vaimude jaamale, kus pole teada, kas rong ülepea tulebki, kuid kus ametnikud müüvad endiselt pileteid eikuhugi.
Comments
Post a Comment